|
|
|
Roosteitk
le vete, ìle kìlmav¤reluste
le maa, ìle vererooste
le taeva, ìle laanehììdest
le tule, hirmust enda ees
Hingepeegel, valgus l¤bi rinna
P¤iksekahkjus su v¤rvim¤ngu s¤ras
Tuhat aastat kalkusega sur'tud
Sånu vormi såna enda p¤rast
M¤damaigulised silmad
Laukahångul naerusuu
Lihtatuumast naha pinnal' vale
Tormiendest kalbe hinguspale
le vete maa, mis ahnelt neelab
Tåde v¤ljast, mitte seest
le taeva tuli tukis håågub
Tasahilju peletab silmilt eest
Hirmu enda ees
Piisakaupa ìles mullapinnast
Vabad meelelt, vabad sisevimmast
Murukamar ìlekohut k¤tkeb
P¤rlipiisku, langend p¤rleid taga itkeb
Roosteitkul!
|
